• 2061.jpg
  • 123123.jpg
  • DSC04034.jpg
  • DSC04039.jpg
  • DSC04046.jpg
  • DSC04054.jpg
  • DSC04055.jpg
  • DSC04060.jpg
  • DSC04068.jpg
  • p1010802.jpg
  • p1010814v.jpg
Paljud tänapäeva lapsed kulutavad suure osa oma kodusest ajast telekate ja arvutite ees. Lastel on seetõttu väga suur vajadus kogu nähtud ja kogetud informatsiooni läbiarutamiseks ja mõistmiseks.

Läbi mängu, jutustamise või mõne pedagoogilise abivõtte, näiteks draama, saavad lapsed võimaluse oma läbi kogetud muljeid ja tundeid avaldada.

Kui meil on hommikuring, tunnetame me tihti, et lastel on midagi südamel. Kui ühel lapsel on näiteks haige lemmikloom, siis haigusejutt võib edasi viia vanaema või vanaisa haiguseni, isegi kaugemale.
Meie tarkus on lasta lastel oma üleelatu läbi jutustada, andes sellega lapsel võimaluse oma tundeid korrastada.

Hommikuring võib olla ka lihtsalt teemanädala sissejuhatus või laste jutustused möödunud nädalavahetusest. Üksteist kuulates ja teistele jutustades areneb peale väljendusoskuse ka laste emapaatiavõime.

Kõik see jutustamine ja kuulamine võtab aega, aga oluline on, et lapsed tunneksid – täiskasvanud võtavad neid tõsiselt ja arvestavada nendega.
Loomulikult on alati lapsi, kes aktiivselt vestlusest osa ei võta, kuid nemad õpivad kuulama ja tunnetama maailma läbi selle lapse, kes jutustab.
Samuti juhib ju vestlust täiskavanu, kes „nopib“ välja „kullaterad“, rääkides need veelkord üle ja kasvatades lastes väärtuseid, mis on elus olulised.